Minu ema, Kaidi, osales Balti ketis, olles sel ajal 20-aastane. Ta sai Balti keti toimumisest informatsiooni läbi meedia. Erilisi ettevalmistusi ei tehtud, sest ta läks sinna kohale suures osas uudishimust. Kuid siis muretseti Eesti vabariigi lipp. Kuna mu ema osales Balti ketis Viljandi kesklinnas vanematekodu läheduses, siis selles piirkonnas oli ka kõige rohkem rahvast. Mingit erilist omavahelist suhtlemist ei mäleta olevat. Sel ajal oli sellisel üritusel kindlasti emotsionaalselt suurem tähendus kui praegu.
Balti ketis seistes oli kõige olulisem ühtsuse tunne. Lummas eestlaste sõbralikkus ja Eesti meelsus. Pärast üritust läks elu oma rada edasi. Nägemus Balti ketist puudus, kuna ta oli liiga noor, et tema jaoks oleks sel erilist tähtsust. Nagu juba eelnevalt mainitud, inimeste sõbralikkus jäi meelde ja oli üllatav. Balti ketis seistes nägi ühtset Eestit ja rahvamassi. Inimesed ümberringi olid täis optimismi ja valmis Eesti eest välja astuma. Kuna tegemist oli Viljandi kesklinnaga, täpsemalt bussijaamaga, oli ümberringi palju autosid ja muid sõiduvahendeid, ilmselgelt ei puudunud ka majad. Vihmane sel päeval igatahes ei olnud. Ketis osalemine sai toimuma pärast 5-minutilist jalutuskäiku ja selleks osalemiseks ei pidanud ta oluliseks mingeid asju kaasa võtta. Kett oli rahvarohke, mistõttu kett ei olnud sirge vaid usjas. Mingid tegelased ajasid mingit juttu, aga seda mu ema enam küll ei mäleta, kes ja mida.