See aasta oli minu ja meie pere jaoks väga märgiline. Juunis sündis meie perre teine laps, poeg. Augusti keskel sõitis mu ämm Saksamaale suguvõsale külla. Nüüd oli ometigi võimalus näha kaugeid sugulasi. Siiani olid nad oma onu ja tädiga saanud kokku küll, aga ainult Tallinnas, sest Tartu oli ju nn kinnine linn. Kaasa võeti ka rahvariided, neid sai ämm kasutada mitmelgi pool. Kui siis toimus Balti kett, oli ka Saksamaa ajakirjandus sellest aktiivselt kirjutamas ja mu tagasihoidlik ämmake, sai väga suur tähelepanu osaliseks. Sakslased (ka oma suguvõsa rahvas) elas väga aktiivselt kaasa ja külalisi kaugelt Eestist- Estlandist, vaadati kui kangelasi.
Ma ise olin teadlik ürituse toimumisest ja enamik meie pere sõpru ka ketti suundus, aga sel ajal olin mina oma paarikuuse pojakese kõrvalt hoopis angiini jäänud ja pidin kodus olema- Tartus Annelinnas. Olin lapsed magama pannud ja kuulasin raadist otseülekannet ning pisarad lihtsalt tilkusid. Vaatsin vastasmaja aknaid, hakkas hämarduma ja nägin, kuidas akendel süüdati küünlad. Peaaegu igal aknal oli küünal, kaasa elamaks ja mõtlemaks nendele, kes Balti ketist osa võtsid. Seda kirjutades kangastuvad need hetked jälle.
Balti keti korraldamisest saingi teada sõpradelt, ajakirjandusest. Tundus uhke ja ainuvõimalik võtta osa, aga elu tegi tookord siiski omad korrektuurid. Nii saigi kaasa elatud, pisarad silmis. Lisaks oli ka toeks oma vanaemale, kes juba vanuse tõttu ei saanud osaleda, aga elas samuti aktiivselt kaasa.
Mitu aastat hiljem, kui Eesti taasiseseisvus, tuletas vanaema meelde ka Balti keti aegu ja ütles, et ta ei oleks iial suutnud uskuda, et saab jälle elada vabas Eestis.
Tänu sellel, et olime tol ajal noor pere, oma elu alustamas, siis on need ajad eriti südamesse jäänud. Ka andis kõik see julguse tunnustada eestlust ja olla uhke oma pisikese rahava saavutuste üle. Nüüdseks on meie peres kolm last, kas niisiis täisealised pereinimesed ja kolmas veel põhikooliealine. Siiski on tolleaegsed sündmused (ka hilisemad 1991 a. sündmused, mis olid meie perele veel eriti meeldejäävad ja millest ma kirjutasin ka Postimehe 20a. iseseisvuse mälestuse kogumisse) jätnud sügavad jäljed meie lastesse ja ka meisse endisse. Me oleme uhkusega eestlased!