Olen Aune, ma osalesin Balti ketis. Seisukohta ma ei mäleta. 28 august olin ma 10 aastane.
Balti keti päeval ei osanud ma mitte millelegi mõelda. Informatsiooni sain ema käest. Võimalikku osalemist arutasime koos on perega. Balti keti osalemise päeval joonistasime suuri loosungeid tekstidega. Teiste inimeste arvamused polnud mulle olulised. Tänasel päeval pean seda oluliseks, et balti rahvad oma ühtekuuluvust näitasid.
Minu emotsioonid Balti keti päeval olid üllad, kõrged. Emotsioonid tänaseks puuduvad. Balti keti ajal oli minu tunned üllad. Ma kogesin seda, et rahvast oli nii palju, kõik sõitsid, tulid peredega, filmiti, see oli enneolematu,et nii paljud kohale tulid. Pärast Balti ketti oli mu tundeks see, et midagi sai korda saadetud.
Minu nägemuseks oli see, et kõik hoidsid käest kinni. Värvikaim mälestus oli see, et märgi sain rinda. Enda ümber nägin ma, et inimesed seisid kätest kinni piki maanteed, teisel pool teed oli autodest ja bussidest kolonnid. Inimesed nägid välja tavalised nii nagu iga päev. Seal olid autod, bussid aga majasid ei olnud. Need olid tavalised pereautod, tolleaegsed. Ilm oli ilus päikseline. Seismiskohale saime ema tutvuste kaudu. Sinna võtsime kaasa loosungid ja plakatid. Enne käte ühendamist juhendati, kuidas tuleb kätest kinni võtta ja kuidas tuleb seista, et suuri auke ketis sees ei oleks. Pärast käte ühendamist filmiti, karjuti valjuhääldist: “Vabadus!!“ Jah, meie ketiosas oli piisavalt inimesi.